Mõned päevad peale sukeldumist istusin parki maha koos enda läpakaga. Ilm oli supper, suht 27 varjus ning päikese käes lausa võimatu olla. Leidsin sobiva pingi varjus ning alustasin otsinguid. Täpsemalt pidin välja nuputama kuhu edasi minna,,,

Otsimist alustasin sellise pilguga, et tahaks leida endale koha kuhu jäädavalt jääda, aitab sellest turnimisest backpackersites, tahan enda korterit , mõnusat töökohta ning vaba-aega sisustada surfamisega. Kuuldud juttude põhjal selline ideaal koht pidi olema Perth, päike sillerdab suht 300 päeva aastas ning vihma ei sja peaaegu kunagi. Lisaks sinna on kolinud ka paar minu tuttavat ning nende pilte vaadates elu on seal supper ( pealegi pole ühtegi krokodili seal :)

Nii niis uurisin pileti hinda ning see osutus uskumatult odavaks ( 2200 eeki ) mis üldjuhul on 3500 eeki kanti. Kõik tundus supper aga mind vaevas mõte - juhul kui lendan Perthi (jääb mul ida rannik nägemata ( Perth asus täiesti lääne-poolses Austraalia otsas) helistasin ka sõber Rainerile, kes asetses Melbournis ning küsisin nõu, ta soovitas Perthi ära minna . Ida-ranniku reisi miinuseks on tohutu raha kulu, seal kõik maksab mega palju ning minul kapitali oli täpselt niipalju, et saaksin võtta korteri ning pühendada ennast töö otsingutele. Seoses sellega, et lend toimus alles nädala pärast ei hakanud ma piletit soetama. 

Mõtlesin, et seedin seda ideed paar päevakest. Ei pannudki tähele, kui väljas kiskus hämaraks. Pakkisin asjad ning suundusin õhtusele jalutuskäigule. Ühel ristmikul, fooritaga seistes tundus, et nägin kedagi tuttavat ning tõepoolest see oli minu sukeldusmistlaevalt kolleeg Hosty Whitney ( ta oli pärit Usast ) Tal oli väga hea meel mind näha ning suundusime parki, et arutada mida siis keegi edasi teeb. Whitney plaan oli ära näha East Coast 11 päeva jooksul ning siis lennata Sydneyst tagasi koju. Mina rääkisin, et minul polegi nagu kindlat plaani, mille peale Whitney kutsus mind endaga kaasa. Uurisime reisibüroost, kas saaksin täpselt samad piletid samade brineeringutega ning tõepoolest saigi. Nüüd pidin ära otsustama mõne minutiga, kas minna või mitte. Mis siin ikka, kui ma teada juba kohtasin, järelikult oli nii ka ette nähtud. Pakkisin asjad ning 3 tunni pärast sõitsimegi 12 h bussiga allapoole Airlie Beachile :)

Muide sõbra Martiniga tegime tehingu sellise, et tema ostab minu osa autost välja, seega mul polnud enam mingeid kohustusi ning sain rahus edasi reisida.

Airlie beach

Ma sain kõik samad broneeringud (bussisõit, hotellid ) nagu Whitney - välja arvatud laevakruiis Airle beachil , täpsemalt 3 päevane kruiis koos ööbimistega Witsundays-el. Rahvas oskab öelda, et see on üks 5-est vaatamisväärsusest,  mida peab Austraalias olles nägema. Laev, millega pidin kruiisi sooritama pidi olema uhke purjeksas aga mingil põhjusel täpselt mõned tunnid ennem ära sõitu helistati mulle ning tühistati broneering, öeldi et ei saadud rahvast kokku, lohutuseks broneeriti mind teisele laevale, mis oli vaata, et 150 dollarit kallim :)

Sadamase jõudes on näha miks see Airlie beach nii populaarne on J Vesi on laguun sinine, vees oli näga ujuvaid kilpkonni ning issand kui palju jahte. Kaugel oli näha meie gigant purjekat. Olen näinud, et selliste purjekatega tehakse ümbermaailma võidusõite. Pildilt peaks olema aru saada millise jahiga tegu on ( muide laeva nimi oli Avatar :)  Igatahes suundusime selle jahiga (trimaran peaks olema õige nimi ) Whitsundays poole, täpsemalt saarele, kus liiv pidi olema maailma valgeim ning vesi nii elesinine, et pidi pikaks ajaks sõnatuks jääma. Alustasimegi sõitu, meid oli laeval ligi 30 inimese ringis, päris palju oli paarikesi. Meile mainiti ära, et tegu pole ujuva peo-hotelliga, pigem selline rahulik teema. 

Seda ta ka oli, väga mõnus, hing ja meel puhkasid. Suht terve päev kulus meil selleks, et jõuda esimesse sihtkohta ( Hook Island ) Tegime saarele väikese tiiru peale, nägime koopamaalinguid (plätserdusi ), mis pidid olema tuhandeid aastaid vanad, joonistatud suht esimeste austraalia aborigeenide poolt. Õhtul istusime väljas, kuumad tee-tassid käes ning kuulasime laevakapteni jutlustusi (kapten oli aborigeen ). Mitmeid kordi mainis, kus ta on näinud siinsetes vetes suuri 5 m. haikalasid ning on alati imestanud kuidas sukeldujad suure naeratusega sadast merepoole suunduvad, pani ka meid korra sellele sügavalt mõtlema :D

Meil vedas sellega, et taevas polnud pilvi, lamasime lihtsalt tunde laeva dekil ning põrnitsesime tähistaevast, üks parimaid õhtuid, mida oled Austraalias veetnud.

Järgmise päeva hommikul liikusime järgmise saarele ( Whitsundays )  ainuke häda oli see et meri kiskus tormiliseks ning laeva kapten mainis, et on võimalus et me ei jõuagi lubatud saarele aga õnneks kõik läks hästi. Kohale jõudes kohtasin Whitneyt, mis oli mulle suureks üllatuseks, tegelikult koos meiega oli veel kohale tulnud sadu inimesi, kes kõik soovisid näha seda maagilist randa. Pole midagi öelda, see kõik vastas tõele, rand on tõesti kena, ( kahju ainult, et lubas äikesetormi, ei näinud seda õiget liiva värvi ) . Emotsiooni ei oskagi kirjateel edasi anda, pigem seda kõike on näha piltidelt :) Veetsime rannas 3 tundi ning suundusime tagasi kodupoole. Tee peal tegime palju peatusi, kus meil lasti snorgeldada- ma lootsin näha ulmelist veealust elu aga pettumus oli suur. Läbipäistvus vees oli ligi 3 m ning kalu oli tõsiselt vähe. Ei anna üldse võrreldagi Great Barrier Reefiga. 

Mulle pakuti ka sukeldumist 130 dollari eest, mille peale kortsutasin ainult kulmu. Lõbus oli vaadata neid, kes snorgeldasid suht esimest korda Ausis, nemal oli vääga vaimustuses nendest 4 cm- test kaladest :D

Õhtupoolik möödus samamoodi tähti põritsedes, muideks Eestist helistas mulle Erik ning soovis head Jaanipäeva, mis oli mul täielikult meelest läinud. Mul tekkis ka väike masendus, ma olen ju kõik jaanipäevad kodus sõpradega veetnud.

Järgmise päeva hommikul randusimegi sadamasse, mõned tunnid hiljem ühines minuga Whitney, tema sattus laevale, kus rahvas jõi terve reisi jooksul ning ta oli suht pettunud selles ( ta oli inimene kes ei tarvitanud alkoholi )

Meil oli hotelli broneering veel üheks ööks aga otsustasime, et sõidame samal päeval edasi Brisbanese ( suht 20 h  bussisõitu ). Algul me planeerisime, et sõidame otse Surfers Paradisi aga otsustasime, et Airle Beach on nähtud ning mõnus oleks ära näha ka suurlinn Brisbane, öeldud/tehtud.

Bussisõit oli väga kurnav, magada oli väga ebamugav, eriti minul „pikal latil“ õnneks enamus sõitu toimus öösel ning ei pidanudki kaua piinlema. Kell 10.00 hommikul jõudsimegi kohale. (mudideks natukene ennem Brisbanet ma nägin elus esimest korda surfareid, ma olin nagu väikene laps käed vastu aknaklaasi ning hüüdsin „ tahan kaaaa„

Brisbane

Tohutult suur linn, suurte ehitistega, (meil oli 4 tundi aega järgmise bussisõiduni seega otsustasime ära näha  kurikuulsa laguuni ( suht ainuke veekogu, kus sai ujuda ) Linnas jalutades tundus, et seal ei ole ikka midagi teha, meri on mega kaugel ning vaba aega ei oskakski kuskile suunata. Tegin klaasikese veini ning mõtlesin endamisi „ siin küll ei tahaks elada“ Isegi Melburn oli parem...Jätsin mainimatta, et teel Brisbanese oli mul püsiühendus arvutis ning otsisin endale ööbimist. Kuidagi imelisel kombel oli keegi kirjutanud orkuti communitisse, et anda rendile tuba Surfers Paradisis, helistasin sinna ning tuba oligi olemas, tuldi isegi bussijaama autoga vastu, see oli nii armas nendest.

Nädal aega sukeldumist Great Barrier Reefil :)

Esimene päev (esmaspäev 14.06 )

Saabus kättes kaua oodatud 14 juuni :) Pakkisin hostelis enda seljakoti kokku ning sammusin sadama poole. Sadamase jõudes taipasin, et ma ei olegi ainuke varajane tõusja ( kell oli suht 07 hommikut) Sadamas olin sadu inimesi, kes otsisin enda laeva, et siis suunduda kas snorgeldama või sukelduma. Lõpuks leidsin ka mina enda laeva üles, mis näis väga kena välja. Laevale astudas tervitas mind meeskond ning suunas edasi koos teiste turistidega hommikust sööma. Kella 8 aeg hakkas laev liikuma, istusin just parajasti akna all võileb käes, kui alustati infotunniga. Meile seletati kuidas ennast merepeal ülalpidada ( kui kukud üle parda- kisa kõvasti jne )

Peale 2 tundi laevasõitu (avamerele ) kostis minu nimi valju häälega üle terve laeva. Mul kästi enda kott kaasa võtta ning astuda laeva kõrval asetsevasse paati. 

Tuli välja et olin ainuke laeval kes viidi edasi suurele Laevale (Reef Encounter ) Sinna laevale said turistid, kes jäid ööseks. Minul oli ostetud paket 2 ööd ja 3 päeva ning peale seda lubati mul laeval edasi olla 4 ööpäeva hostina ( hosti (töö-neeger ) on see, kes teeb laeval tasuta tööd ning vastutasuks saab elamise, söögi ning 3 sukeldumist päevas ) Võib öelda, et terve nädal on sisustatud.

Suurele laevale saabudes selgus, et suht terve laev on minu pärasl, peale mind oli laeval vaid mõni turist, kes oli ka kohe lahkumas. Tehti veel naelja, et terve laeva meeskond on minu käsutuses. Peale seda, kui olin tutvunud laeva meeskonaga juhatati mind minu sviiti, milles asetses 3 voodit ning need olid kõik minu päralt :) Asju lahti pakkides koputati minu uksele ning paluti mul valmistuda esimeseks sukeldumiseks. Selleks oli Fun Dive, mis kuulus ka minu koolitusse. Varustus seljas hüppasime vette ning hakkasime laskuma vee alla. (olin ka ennem sukeldunud Tais ja Eestis – seega tundsin ennast väga rahulikuna) Mõned meetrid laskudes vee alla tundsin tohutut valu otsaees ning kõrvas, ma ei suutnud endal rõhku tasakaalustada. Põhjuseks oli nagu ma ka kartsin NOHU, mis oli mind vaevanud juba nädalaid. Nohu oli kerge seega ei pööranud sellele tähelepanu. Igatahes esimesed 15 minutit sukeldumist olid mulle põrgulikult valusad. Kõige raskem oli minu jaoks laskuda vee alla ning ka üles vee peale tulla. Vee all stabiilsel sügavusel sukeldumine oli väga ok, sain kogeda Great barrier reefi , kõiki tema poolt pakutavad vaatamisväärsusi. Ütles ausalt, et see mis vaatepilt avanes vee alt oli vapustav. Nähtavus oli ligi 15-25 m. seda võib pidada juba supper heaks. See veealune elu on ahhetama panev, need sajad erinevad kalad ning korallid- MEGA ILUS.

Tagasi tulles laevale soovitati mul sisse tõmmata läbi nina ohtralt soolavett, et kõik kanalid puhtaks saada ( nii öelda nohust vabanemise trikk ). Seda soolavett luristasin ka kõik järgnevad päevad ja see polnud üldse mõnus, pigem oksele ajav . Järgmine sukeldumine oli ÖÖ sukeldumine. Väljas oli tõesti kott-pime ning kahekesi ( koos instruktoriga ) laskusime vee alla ( endiselt vaevasid mind tohutud valud otsmikul ) . Öösukeldumisel nägime hoopist teist sugust vaatepilti. Kõik need väikesed armsad kalakesed olid kadunud ning nende asemel nägime suuri röövkalu, kes jahtisid just neid samu väikeseid kalakesi. Röövkalad olid suht meeter pikad ning nad armastasid sukeldujatega kaasas ujuda. Nii kui minu taskulambi valguse ette sattus pisikest kala oli ta koheselt suure röövkala kõhus (ruttan korra ette- ehk tegelikult sinna kuhu näitasid taskulambiga sinna ka see suur röövkala ujus-ründas . Paar päeva hiljem tegin öö sukeldumist koos paari sõbraga laevalt ning me muutusime suht debiilikuteks seal vee all :D Mingist hetkest me näitasime üksteie peale valgust taskulambiga ning kui sind pimedas ikka röövkala müksas oli see Väga hirmus lisaks haarasime üksteiselt jalgadest ning kätes- eesmärk oli hirmutada üksteist nii et teine pidi püksi tegema . Mainin ära, et öö sukeldumine pole üldsegi lõbus, see o tegelikult lausa hirmus, eriti kui mõtled kõikide nende hai-kalade lugude peale. Mingi hetk ütles instruktor mulle, et näitaksin kus pool laev on ( laeva külge oli asetatud suur roheline tuli mida olevat kaugele vee alla näha .

Tegin aeglaselt 360 kraadi vee all ( see oli üks kohutavamaid elamusi, ma ei näinud mitte midagi, ei laeva, koralle, kalu, instruktorit, põhja ega pinda. Lõpuks jälle instruktorit nähes oli mul suur naeratus näol ning leidsin ka laeva üles, see oli instruktori selja taga. Välja tulles kaebasin instruktorile enda valude üle ( neetud nohu) Mille peale mulle vastati – rohkem soolavett :D Jättsin mainimata, et söök minu laeval pakuti oli kuninglik ( 3 korda päevas ning õhtul anti alati magusat )

Teine päev :

Äratus 6.00 ning 6.30 läksin tegema enda 3 dat sukeldumist milleks oli„vee all orjenteerumine „ – Käkitegu. Laevale tagasi tulles hakkas laev liikuma uudes sukeldumiskohta ( ligi 2 tundi sõitu )Ma jäin üle pika aja merehaigeks. Kõik minu maitsev hommikusöök läks wc alla.Lamasin ma voodis näost lumi valge, pea kumises veel sellest hommikusest sukeldumisest ning tahtsin koju. KOJU, tahan koju ning siis jälle wc minek :D Rohkem ma see päev sukeldumisi ei teinud.

Kolmas päev :

Äratus endiselt 6.00 – suhteliselt harjumatu sest väljas on pime, valgeks läheb alles mõnikümmend minutit hiljem. Eelmise päeva õhtul söödeti mulle merehaiguse vastased tabletid sisse mis täitsa toimisid, nüüd mul terve pakk neid koguaeg kaasas ) Hommikune sukeldumine oli supper, tundsin ennas megahästi, nautisin igat minutit. Panen ka mõned pildid siia juurde mida mul õnnestus vee all teha.

Peale lõunat sain ma endale uue instruktori kellega ma sooritasin enda 4 tunni ehk Naturalist dive – mulle õpetati ära tundma erinevaid koralle ning kalu. Sukelduma minnes anti mulle kaasa valge tahvel koos pliiatsiga, pigin 10 kala ning 10 koralli sinna kirja saama vee all olles , see oli täitsa vahva. Jätsin mainimata, et minuga ühines üks vana merehunt ( 50 aastane papi) kes tegi samamoodi sukeldumispabereid. See papi oli väga vaimustuses nende kaladest ning korallidest, seoses sellega et ujusime ainult 2 kesi kippus see vanamees enda uudishimuga liiga kaugele minevat, lisaks oli tal kaasas fotokas ( mingi hetk papi vajus liiga sügavale ning siis tõusis jälle liiga kiiresti pinnale ( kanseldasin teda nagu väikest last :D

5 sukeldumise tund oli Deep dive ehk läksime päris sügavale. Laskusime ligi 25 m sügavusele ( see oli ka maksimum sügavus mille me sealt korallide vahelt leidsime ) Heitsin lausa pikali põhja maha et ikka pigistada maksimaalne sügavus :D 

Et meil lõbusam oleks võttis instruktor kaasa toore muna 25 m sügavusel tegime muna katki ning piltidest võite ise näha milline see muna kollane välja nägin :) Rõhk oli nii suur et muna püsis koos, täpselt sellisena nagu ta oli koore sees :)

6 sukeldumine:
Oli Paadi sukeldumine - meile õpetati erinevt tehnikat kuidas paadilt vette minna. Kulub kunagi tulevikus marjaks ära. Laevale tagasi tulles märkasin, et minul mask on verine, Deemet jälle sama jama nagu eelmine aasta Egiptuses. Mingi väike bitchi kapilaar põskkoopas oli katki läinud- olgu neetud see nohu. ( siit ka soovitus, kui te ei taha piinelda siis ärge kunagi nohuga sukelduge ) see on ka suht reeglites kirjas .

Kella 3st päeval saigi minu „ Turisti aeg otsa „ alustasin tööd Hostina ( töö- neeger ) Katsime lauad õhtusöögiks sest külalisi oli juba 40 ringis . Laud kaetud pidime aitama kokka, mis oli alguses täitsa lõbus ( pärast mõnda tundi selgus et kokk on vana inglane kes vale liigutuse eest tahab sulle vastu kurki anda- näpistas kõiki nais töötajaid kannist ning meestele tegi alati mingi haleda alandava nalja- debiikil ( lisaks oli tal mitmeid tattoosid- mees oli nagu eksvang :D Peale õhtusööki pidime kõik nõud ( ka rasvased pannid) ära pesema. Nende nõudega läks meil alati aega tsirka 1.5 h. Õhtuks kella 10 saime magama- ma olin täiesti läbi.

Neljas päev ( neljapäev)

Äratus 5.20 – mul oli selline tunne, et ma polegi magand, pea oli väga uimane.

Alustasime siis hosti tööga, katsime laua, aitasime kokka, koristasime turistide tube- täpsemalt linade vahetus –pesime pesu, wc aknaid, pesuruume jne. See võttis laua terve päeva ära, isegi polnud enam naljakas. Mainin ka seda et hostisid oli laeval 6 ( need vahetusid suht iga 3 päeva tagant) Meil oli selline nugis järelvalve naisterahvas et ajas lausa ropendama. Tema arus pidime me tööd tegema 16 h päevas väljaarvatud siis kui me sõime, olime wc või tegime enda sukeldumis tunde. Õhtuks olin ma nii läbi, et suutsin mõelda vaid voodile ( isegi öö sukeldumine ei tundunud enam ahvatlev ) Lähtudes sellele et nii hommiku sukeldumise järgi kui ka lõuna sukeldumise järgi jooksis minul ninast verd ( pigem peale sukeldumist) siis otsustasin laevalt reedel tuld tõmmata –aitab sellest orjusest :D

Uurisin ka võimalustest instruktoriks saada. Et saada instruktoriks pead olema Master, et saada masteriks pead maksma kas 1000 dollarit ningläbima 2 nädalase kursuse või olema masteri abiline. Neid Masteri abilisi oli sela laeval ligi 5 tükki. Tahtmise korral oleksin ka saanud abiliseks aga tingimused olid järgnevad : Oleksin pidanud ootama 3 nädalat, ning siis kui oleks laevale saanud oleksin pidanud töötama masteri abina ( ilma palgata ) 3 Kuud . Rääkisin nende abidega ka mõne sõna juttu. Samasugused orjad nagu hostid. Äratus kell 6.00 ning terve päev peavad kanseldama turiste ja magama saavad kella 9 aeg. Tõdesin, et see sukeldumine pole ikka minule :D

Reede

Äratus 5.20 – võimatu voodist välja saada, suht kaikaga aeti üles :D

Pidin ainult kella 12 tööd tegema, et siis minema laevalt saada. Laevalt lahkudes kohtasin uusi hostisid kes tulid laevale naeratus näol ning küsisid minult kas olen kurb et lahkun laevalt, mina vastasin selle peale „ JAHH MA OLEN ääretult kurb ning et seda kurbust enam mitte kunagi kogeda ei tule ma enam kunagi siia tagasi :D

Randa jõudes olin õnnelik – Maa kallis maa, ma ei taha enam kunagi paadile tagasi minna ( vähemalt mitte sellele, ning mitte hostina :D

Minu jutust võis välja lugeda palju negatiivseid faktoreid aga kokkuvõtteks võin öelda et see 5 päeva oli supper, See veealune elu on ikka supper, seda ei saa kirjeldada vaid peate ise tulema vaatama :P Ning ka see hosti tööd võtsime suht läbi huumori, tutvusin ka teiste hostidega , ning me veetsime mõnusalt aega.Aga mis nüüd edasi =?????? Sai ju kõigile öeldud Tsau Pakaa, ma lähen merele ning võibolla kuni pooleks aastaks :D Igatahes suundusin lähimase hostelisse, pakkisin asjad lahti ning suundusin koos laeva meeskonnaga esimesse baari ( oli reede ning pool meeskonda lasti koju )

Pidu oli raju ning tutvusin meeletu hulga uute inimestega. (Mainin ära ka selle, et paigal seistes tundus, et maa kõigub( nagu oleks endiselt laeval ), see oli omamoodi naljakas samas iiveldama ajav :D parandasin seda olemist mõne õllega ning kõik muutus endiseks :D Pralle lõppes alles hommikul ning mina suundusin tagasi enda kallisse hostelituppa, kus koos minuga magas veel 9 inimest :D Voodis olles mõtlesin endamisi – OLI SEE VAST NÄDAL :D