Surfers Paradis ning Byron Bay :)

Surfers paradise.

Jõudsin kohale suht 20.00 aeg, mulle vastu tuligi maja peremees Ivo, kes oli kolinud Astraaliase 3 aastat tagasi ning ajas siin kinnisvara äri. Aga põhiline- LINN- siin on niii suured ehiised, et oleks peaaegu pikali kukkunud neid uudistades, siin asuvad maailma ühed suurimad hotellid ning ööelu pidi siin olema Vägeeev :D Bussis jätsin ka Whitneyga huviasti kellele lubasin Usase külla tulla :P Igatahes Jõudin Ivo juurde ning mind juhatati ilusti minu tuppa, tuli välja et nad üürivad 3 tuba ning koos minuga on majas veel Eesti 2 paarikest, kes üürivad samamoodi tube. Üllatuseks üks nendest oli minu tutav Laura, kellega olime palju orkutis suhelnud ( Maailm on ikka mega väikene :) Teadsin, et minul algab töö farmis koos Raineriga 8 juulil (puudeistutamine) seega otsustasin sinnamaani elada Surfers Paradisis ning puhata korralikult.

Mis ma siis seal korda saatsin :)

1. Surfamine

Võttsin koheselt endale 3 päevase surfikoolituse (sain 4 da päeva boonuseks pealekauba)Muideks arvasin, et kunas olen wake boardi sõitnud ning aastaid lumelauda on surfamine kerge aga see on ikka mega mega raske, suht 10 minutit peab rabelema, et lainele saada ning kui see ei õnnestu pead uuesti ligi 10 minutit tagasi ujuma, Esimesel päeval neelasin korralikult vett alla nii et süda oli suht paha aga ikkagi lahe oli :D Sain ka püsti sellel neetud laual. Soovitan kõigile soojalt , ajab suht vormi.

2. Golf

Sõitsime Ivo ja koos tema naisega golfi mängima (ma mainisin neile et pole kunagi elsu golfi mänginud seega nad õpetasid mind kiiresti välja ) nad olid vanad proffid ise.

Golfi mängimine Ausis on suht odav lõbu 12 dollarit väljaku maks ning varustuse rentimine 7 dollarit ( ei anna üldse võreldagi meie Eesti Niitväljaga) ning golfi väljakud olid mega suured ja ilusad. Golfi mängides avastasin, et ma tunnen uskumatult palju roppe sõnu ning ma olen väga närviline inimene :D kõik vajab harjutamist, ütles mulle Ivo. Teisel päval läks mul juba paremini ;)

3. Tennis- Tennise välaks asus suht 3 km kaugusel, kus sai tasuta tennsit mängida (ning võin ka julgelt öelda et sealt sain ka pisiku tänu millele on tennis minu uus spordiala ) 

4. Spinning .Autot polnud, õnneks oli garaašis jalgratas millega uhasin suht 15 km päevas

5. Käisin paarkorda mööda ookeani ranniku äärt jooksmas-Lõpuks minu kaua oodatud unistus täitus :)

Esimene nädal möödus nii kiirest, et ma ei saanud arugi- võin öelda julgelt, et see oli minu elu sportlikuim ning huvitavaim nädal. Muide igal õhtul mängisime lauamänge mida ma vist tegin sadu aastaid tagasi :P Teise nädalal helistas mulle Rainer ning teatas, et töö lükkub edasi ( ma olin raha laristanud meeletult) lisaks helistasin Martinile ning pärisin, kus mina Auto raha on mille peale Martin vastas, et tööd ja raha pole.
Otsustasin, et ostan ise Martinilt auto välja. Martin jõudiski Surfersisse , mõlemad rääkisime, et kuidagi jamad lood on rahadega, eriti nüüd minul tänu auto ostule. Martin ostis endale koheselt uue auto ( poole odavama ning suundus edasi) mina aga otsustasin tööd leida Surfersis. Saatsin firmadesse cv sid, külastasin ligi 50 firmat ning helistasin vist paarikümmnesse asutusse. Ei midagi, väga masendav, otsustasin helistada ka enda sõbrale Nikitale ( kes oli pikemat aega elanud 5 tärni hotelis Manta ning töötanud Austraalia suurimas avokaado farmis (Simpson) Ta lubas uurida ning mõned tunnid hiljem helistas ta mulle tagasi, öeldes et mulle on töö olemas :) Yeeees, lõpuks ka midagi rõõmustavat. Töökoht asus Brisbanest 600 km kaugusel ning mul oli 5 päeva selleni aega. Otsustasin, et külastan Byronbayd, mis asus minust 80 km kugusel – Pidi olema järjekordne koht mida Ausis olles peab nägema.

Ennem veel mainin seda, et külastasime Springbrooki parki, mis asus kõrgel mägedes. Seal oli palju jalutusradasid ning vaade oli supper, sealt oli ära näga kou Surfers Paradis.

Byron bay,

Pakkisingi kõik enda asjad, jätsin hüvasti Ivoga ja tema toreda perega ning kihutasin minema. Mul oli tehtud hostelis brineering. (muide Laural kes üüris tuba Ivo juures nagu minagi) temal tuli ema Eestist külla ning ta kinkis mulle pool liitrit Eesti Viru Valget) – see info oli lihtsalt taustaks :D Igatahes jõudsin suht pimedas Byron Bayle kohale. Otsisin üles enda hosteli - mis oli tohutult suur, sisaldas suur bassut, mulli-vanni ning hostel omas ka väga suur bubi, kus mängis elav muusika :) Pakkisin asjad lahti, võtsin kaasa Viru Valge ning läksin tutvuma uute inimestega – nii see elu siin Austraalias välja näebki :) Tutvused tehtud suundusime Byron Bay kõige kuumemase baar/restorani „ Cheeki Monkey „ –seda peaksid kõik teadma, kes Byronis käinud. Seal söödi, joodi ning hiljem löödi kõvasti tantsu. Jõudsin tagasi hostelise alles hommikul suur muhk peas, olin tantsulaval tantsinud ning jäin vaatama ühte imekaunist neiut, libastusin ning kukkusin päris õnnetult, - eks siin saan süüdistada ainult ise ennast :D

Hommikult pakkisin enda asjad ning suundusin Byronit avastama. Alustasin rassant, kus kohtasin palju surfareid- rand oli tõesti kaunis. Ranna ääres jalutusraja kõrval poseerisid erinevad kujukesed/ skulptuurid. Nad olid päris naljakad, piltidelt saate aru mida mõtlen :)

Külastasin ka kurikuulsat majakat, mis asus täiesti mäe tipus, seoses sellega et tegemist oli laupäevaga läksid seda majakat vaatama koos minuga sajad inimesed, lihtsalt meeletu järjekord. Tippu jõudes tekkis minul suur naeratus näole, nägin kõige ilusamat vaa,det mida elus näind- otseloomulikult tegin ka seal pildi)

See mägi, kus majakas asus oli mitmel erineval moel populaarne, esiteks vaade, teiseks sealt pidi nägema vaalasid, delfiine, raisid , kilpkonni ja kolmandaks see on austraalia kõige Idapoolseim punkt. Vaadet nautides mulle vaikselt hakkas kohale jõudma miks ma siia Austraaliase tulin, tõesti väga hingetuks võttev vaade.

Mul oli veel paar päeva aega (esialgu arvasin, et jään Byronile paariks päevaks aga otsustasin tagasi Ivo juurde minna) mõeldud/ tehtud. Põhjus, miks läksin tagasi Surfer Paradisi oli see et mulle jäi kripeldama see et ma pole näinud õiget Surfersi ööelu. Võtsin Laura kampa ning ostsime päeval kuskilt nurgapealt sellise ürituse pileti nagu „Ultimate Party“ Pilet oli suht kallis ( 400 eeki nägu ) kuid see oli seda väärt.Pidu algas juba kell 17.00 ühes bupis, meid oli sinna kogunenud tsirka 100 inimest. Kõigile anti käepaelad ning sellega saime sisse 8 ksasse klubisse ning lisaks iga klubis 1 tasuta jook. Üldjuhul pilet ühte klubisse maksis 150 eeki, minu eesmärk oli suht kõik klubid ära näha :D Ütlen kohe, et joogid olid mega kallid ning väga lahjad seega püsisime päris teadvusel terve öö :p Ööelu oli tõesti metsik, iga kord kui jälle suundusime uude klubisse moodustasime rongkäigu (nagu kunagi lasteaias, kui sööma mindi) Kõige lõbusam oli see et kõik vaatasid et purjus lastead kõnnib linnas ringi ( enamus olid päris purjus juba kella 19.00 ks :P)

Igas uues kohas tehti meile erinevaid mängi , mis oli aga kõige toredam üllatus meile – 2 stripparit, Väga kuumade kehadega, nad tegid sellist tantsu, et lausa tüdrukud jäid sõnatuks, rahvas oli klaasistunud (ärge valesti aru saage, nad ei olnud alasti, pigem see kuidas ühed naisterahvad painduda oskavad- see tekitas lausa külmavärinaid :D Lõpuks leidsime endale sobiva klubi, kus tulid väga head muusikat mille järgi oli hea tantsu lüüa. Ühesõnaga me ma ei mäeltagi millal viimati elus oleks nii palju tantsu löödud ja muusika, see oli parim (natuke häiriv oli see et nad keerasid peale keskööd muusika nii valjuks, et mul kõrvad vilisesid veele hommikul edasi)

Kokkuvõtteks võin öelda, et Surfers Paradiisis on minu arust üks võimsamaid ööelusid mida elus olen näinud ning ka üks kallimaid :D

Kella 4 hommiku aeg koju jõudes jäin suure naeratusega näol magama, olin peoga väga rahul :)

Järgmisel päeval pakkisin uuesti asjad kokku ning suundusin 600 kilomeetrit ülespoole (muide ilmast rääkides on hetkel Austraalias südatalv (juuni, juuli, august ) Päeval oli sooja Surfersis 20-30 vahelduva eduga. Mida ülespoole sõitsin seda soojemaks läks :))) Suht 6 tunniga jõudsingi kohale Bundanbergi, 

Otsisin üles Manta- 5 TÄRNI hotelli, kus elasid 4 Eestlast , kaasa arvatud minu sõbrad Ele ja Nikita. Minu teada on nad austraalias olnud juba ligi 9 kuud. Nad võtsid mind soojalt vastu ning pakkusid mule mõneks päevaks öömaja enda elutoa diivanil.
Vahetasime palju muljeid ning mul oli väga rõõm üle pika aja kohata enda sõpru. Ja loomulikult hotell, issan see oli mega, mull on ka video klipp selle kohta, nii et ma ei oskagi midagi juurde lisada, vajutage sellele lingile http://www.mantabargara.com.au/Movie.html

Mõned päevad peale sukeldumist istusin parki maha koos enda läpakaga. Ilm oli supper, suht 27 varjus ning päikese käes lausa võimatu olla. Leidsin sobiva pingi varjus ning alustasin otsinguid. Täpsemalt pidin välja nuputama kuhu edasi minna,,,

Otsimist alustasin sellise pilguga, et tahaks leida endale koha kuhu jäädavalt jääda, aitab sellest turnimisest backpackersites, tahan enda korterit , mõnusat töökohta ning vaba-aega sisustada surfamisega. Kuuldud juttude põhjal selline ideaal koht pidi olema Perth, päike sillerdab suht 300 päeva aastas ning vihma ei sja peaaegu kunagi. Lisaks sinna on kolinud ka paar minu tuttavat ning nende pilte vaadates elu on seal supper ( pealegi pole ühtegi krokodili seal :)

Nii niis uurisin pileti hinda ning see osutus uskumatult odavaks ( 2200 eeki ) mis üldjuhul on 3500 eeki kanti. Kõik tundus supper aga mind vaevas mõte - juhul kui lendan Perthi (jääb mul ida rannik nägemata ( Perth asus täiesti lääne-poolses Austraalia otsas) helistasin ka sõber Rainerile, kes asetses Melbournis ning küsisin nõu, ta soovitas Perthi ära minna . Ida-ranniku reisi miinuseks on tohutu raha kulu, seal kõik maksab mega palju ning minul kapitali oli täpselt niipalju, et saaksin võtta korteri ning pühendada ennast töö otsingutele. Seoses sellega, et lend toimus alles nädala pärast ei hakanud ma piletit soetama. 

Mõtlesin, et seedin seda ideed paar päevakest. Ei pannudki tähele, kui väljas kiskus hämaraks. Pakkisin asjad ning suundusin õhtusele jalutuskäigule. Ühel ristmikul, fooritaga seistes tundus, et nägin kedagi tuttavat ning tõepoolest see oli minu sukeldusmistlaevalt kolleeg Hosty Whitney ( ta oli pärit Usast ) Tal oli väga hea meel mind näha ning suundusime parki, et arutada mida siis keegi edasi teeb. Whitney plaan oli ära näha East Coast 11 päeva jooksul ning siis lennata Sydneyst tagasi koju. Mina rääkisin, et minul polegi nagu kindlat plaani, mille peale Whitney kutsus mind endaga kaasa. Uurisime reisibüroost, kas saaksin täpselt samad piletid samade brineeringutega ning tõepoolest saigi. Nüüd pidin ära otsustama mõne minutiga, kas minna või mitte. Mis siin ikka, kui ma teada juba kohtasin, järelikult oli nii ka ette nähtud. Pakkisin asjad ning 3 tunni pärast sõitsimegi 12 h bussiga allapoole Airlie Beachile :)

Muide sõbra Martiniga tegime tehingu sellise, et tema ostab minu osa autost välja, seega mul polnud enam mingeid kohustusi ning sain rahus edasi reisida.

Airlie beach

Ma sain kõik samad broneeringud (bussisõit, hotellid ) nagu Whitney - välja arvatud laevakruiis Airle beachil , täpsemalt 3 päevane kruiis koos ööbimistega Witsundays-el. Rahvas oskab öelda, et see on üks 5-est vaatamisväärsusest,  mida peab Austraalias olles nägema. Laev, millega pidin kruiisi sooritama pidi olema uhke purjeksas aga mingil põhjusel täpselt mõned tunnid ennem ära sõitu helistati mulle ning tühistati broneering, öeldi et ei saadud rahvast kokku, lohutuseks broneeriti mind teisele laevale, mis oli vaata, et 150 dollarit kallim :)

Sadamase jõudes on näha miks see Airlie beach nii populaarne on J Vesi on laguun sinine, vees oli näga ujuvaid kilpkonni ning issand kui palju jahte. Kaugel oli näha meie gigant purjekat. Olen näinud, et selliste purjekatega tehakse ümbermaailma võidusõite. Pildilt peaks olema aru saada millise jahiga tegu on ( muide laeva nimi oli Avatar :)  Igatahes suundusime selle jahiga (trimaran peaks olema õige nimi ) Whitsundays poole, täpsemalt saarele, kus liiv pidi olema maailma valgeim ning vesi nii elesinine, et pidi pikaks ajaks sõnatuks jääma. Alustasimegi sõitu, meid oli laeval ligi 30 inimese ringis, päris palju oli paarikesi. Meile mainiti ära, et tegu pole ujuva peo-hotelliga, pigem selline rahulik teema. 

Seda ta ka oli, väga mõnus, hing ja meel puhkasid. Suht terve päev kulus meil selleks, et jõuda esimesse sihtkohta ( Hook Island ) Tegime saarele väikese tiiru peale, nägime koopamaalinguid (plätserdusi ), mis pidid olema tuhandeid aastaid vanad, joonistatud suht esimeste austraalia aborigeenide poolt. Õhtul istusime väljas, kuumad tee-tassid käes ning kuulasime laevakapteni jutlustusi (kapten oli aborigeen ). Mitmeid kordi mainis, kus ta on näinud siinsetes vetes suuri 5 m. haikalasid ning on alati imestanud kuidas sukeldujad suure naeratusega sadast merepoole suunduvad, pani ka meid korra sellele sügavalt mõtlema :D

Meil vedas sellega, et taevas polnud pilvi, lamasime lihtsalt tunde laeva dekil ning põrnitsesime tähistaevast, üks parimaid õhtuid, mida oled Austraalias veetnud.

Järgmise päeva hommikul liikusime järgmise saarele ( Whitsundays )  ainuke häda oli see et meri kiskus tormiliseks ning laeva kapten mainis, et on võimalus et me ei jõuagi lubatud saarele aga õnneks kõik läks hästi. Kohale jõudes kohtasin Whitneyt, mis oli mulle suureks üllatuseks, tegelikult koos meiega oli veel kohale tulnud sadu inimesi, kes kõik soovisid näha seda maagilist randa. Pole midagi öelda, see kõik vastas tõele, rand on tõesti kena, ( kahju ainult, et lubas äikesetormi, ei näinud seda õiget liiva värvi ) . Emotsiooni ei oskagi kirjateel edasi anda, pigem seda kõike on näha piltidelt :) Veetsime rannas 3 tundi ning suundusime tagasi kodupoole. Tee peal tegime palju peatusi, kus meil lasti snorgeldada- ma lootsin näha ulmelist veealust elu aga pettumus oli suur. Läbipäistvus vees oli ligi 3 m ning kalu oli tõsiselt vähe. Ei anna üldse võrreldagi Great Barrier Reefiga. 

Mulle pakuti ka sukeldumist 130 dollari eest, mille peale kortsutasin ainult kulmu. Lõbus oli vaadata neid, kes snorgeldasid suht esimest korda Ausis, nemal oli vääga vaimustuses nendest 4 cm- test kaladest :D

Õhtupoolik möödus samamoodi tähti põritsedes, muideks Eestist helistas mulle Erik ning soovis head Jaanipäeva, mis oli mul täielikult meelest läinud. Mul tekkis ka väike masendus, ma olen ju kõik jaanipäevad kodus sõpradega veetnud.

Järgmise päeva hommikul randusimegi sadamasse, mõned tunnid hiljem ühines minuga Whitney, tema sattus laevale, kus rahvas jõi terve reisi jooksul ning ta oli suht pettunud selles ( ta oli inimene kes ei tarvitanud alkoholi )

Meil oli hotelli broneering veel üheks ööks aga otsustasime, et sõidame samal päeval edasi Brisbanese ( suht 20 h  bussisõitu ). Algul me planeerisime, et sõidame otse Surfers Paradisi aga otsustasime, et Airle Beach on nähtud ning mõnus oleks ära näha ka suurlinn Brisbane, öeldud/tehtud.

Bussisõit oli väga kurnav, magada oli väga ebamugav, eriti minul „pikal latil“ õnneks enamus sõitu toimus öösel ning ei pidanudki kaua piinlema. Kell 10.00 hommikul jõudsimegi kohale. (mudideks natukene ennem Brisbanet ma nägin elus esimest korda surfareid, ma olin nagu väikene laps käed vastu aknaklaasi ning hüüdsin „ tahan kaaaa„

Brisbane

Tohutult suur linn, suurte ehitistega, (meil oli 4 tundi aega järgmise bussisõiduni seega otsustasime ära näha  kurikuulsa laguuni ( suht ainuke veekogu, kus sai ujuda ) Linnas jalutades tundus, et seal ei ole ikka midagi teha, meri on mega kaugel ning vaba aega ei oskakski kuskile suunata. Tegin klaasikese veini ning mõtlesin endamisi „ siin küll ei tahaks elada“ Isegi Melburn oli parem...Jätsin mainimatta, et teel Brisbanese oli mul püsiühendus arvutis ning otsisin endale ööbimist. Kuidagi imelisel kombel oli keegi kirjutanud orkuti communitisse, et anda rendile tuba Surfers Paradisis, helistasin sinna ning tuba oligi olemas, tuldi isegi bussijaama autoga vastu, see oli nii armas nendest.

Nädal aega sukeldumist Great Barrier Reefil :)

Esimene päev (esmaspäev 14.06 )

Saabus kättes kaua oodatud 14 juuni :) Pakkisin hostelis enda seljakoti kokku ning sammusin sadama poole. Sadamase jõudes taipasin, et ma ei olegi ainuke varajane tõusja ( kell oli suht 07 hommikut) Sadamas olin sadu inimesi, kes otsisin enda laeva, et siis suunduda kas snorgeldama või sukelduma. Lõpuks leidsin ka mina enda laeva üles, mis näis väga kena välja. Laevale astudas tervitas mind meeskond ning suunas edasi koos teiste turistidega hommikust sööma. Kella 8 aeg hakkas laev liikuma, istusin just parajasti akna all võileb käes, kui alustati infotunniga. Meile seletati kuidas ennast merepeal ülalpidada ( kui kukud üle parda- kisa kõvasti jne )

Peale 2 tundi laevasõitu (avamerele ) kostis minu nimi valju häälega üle terve laeva. Mul kästi enda kott kaasa võtta ning astuda laeva kõrval asetsevasse paati. 

Tuli välja et olin ainuke laeval kes viidi edasi suurele Laevale (Reef Encounter ) Sinna laevale said turistid, kes jäid ööseks. Minul oli ostetud paket 2 ööd ja 3 päeva ning peale seda lubati mul laeval edasi olla 4 ööpäeva hostina ( hosti (töö-neeger ) on see, kes teeb laeval tasuta tööd ning vastutasuks saab elamise, söögi ning 3 sukeldumist päevas ) Võib öelda, et terve nädal on sisustatud.

Suurele laevale saabudes selgus, et suht terve laev on minu pärasl, peale mind oli laeval vaid mõni turist, kes oli ka kohe lahkumas. Tehti veel naelja, et terve laeva meeskond on minu käsutuses. Peale seda, kui olin tutvunud laeva meeskonaga juhatati mind minu sviiti, milles asetses 3 voodit ning need olid kõik minu päralt :) Asju lahti pakkides koputati minu uksele ning paluti mul valmistuda esimeseks sukeldumiseks. Selleks oli Fun Dive, mis kuulus ka minu koolitusse. Varustus seljas hüppasime vette ning hakkasime laskuma vee alla. (olin ka ennem sukeldunud Tais ja Eestis – seega tundsin ennast väga rahulikuna) Mõned meetrid laskudes vee alla tundsin tohutut valu otsaees ning kõrvas, ma ei suutnud endal rõhku tasakaalustada. Põhjuseks oli nagu ma ka kartsin NOHU, mis oli mind vaevanud juba nädalaid. Nohu oli kerge seega ei pööranud sellele tähelepanu. Igatahes esimesed 15 minutit sukeldumist olid mulle põrgulikult valusad. Kõige raskem oli minu jaoks laskuda vee alla ning ka üles vee peale tulla. Vee all stabiilsel sügavusel sukeldumine oli väga ok, sain kogeda Great barrier reefi , kõiki tema poolt pakutavad vaatamisväärsusi. Ütles ausalt, et see mis vaatepilt avanes vee alt oli vapustav. Nähtavus oli ligi 15-25 m. seda võib pidada juba supper heaks. See veealune elu on ahhetama panev, need sajad erinevad kalad ning korallid- MEGA ILUS.

Tagasi tulles laevale soovitati mul sisse tõmmata läbi nina ohtralt soolavett, et kõik kanalid puhtaks saada ( nii öelda nohust vabanemise trikk ). Seda soolavett luristasin ka kõik järgnevad päevad ja see polnud üldse mõnus, pigem oksele ajav . Järgmine sukeldumine oli ÖÖ sukeldumine. Väljas oli tõesti kott-pime ning kahekesi ( koos instruktoriga ) laskusime vee alla ( endiselt vaevasid mind tohutud valud otsmikul ) . Öösukeldumisel nägime hoopist teist sugust vaatepilti. Kõik need väikesed armsad kalakesed olid kadunud ning nende asemel nägime suuri röövkalu, kes jahtisid just neid samu väikeseid kalakesi. Röövkalad olid suht meeter pikad ning nad armastasid sukeldujatega kaasas ujuda. Nii kui minu taskulambi valguse ette sattus pisikest kala oli ta koheselt suure röövkala kõhus (ruttan korra ette- ehk tegelikult sinna kuhu näitasid taskulambiga sinna ka see suur röövkala ujus-ründas . Paar päeva hiljem tegin öö sukeldumist koos paari sõbraga laevalt ning me muutusime suht debiilikuteks seal vee all :D Mingist hetkest me näitasime üksteie peale valgust taskulambiga ning kui sind pimedas ikka röövkala müksas oli see Väga hirmus lisaks haarasime üksteiselt jalgadest ning kätes- eesmärk oli hirmutada üksteist nii et teine pidi püksi tegema . Mainin ära, et öö sukeldumine pole üldsegi lõbus, see o tegelikult lausa hirmus, eriti kui mõtled kõikide nende hai-kalade lugude peale. Mingi hetk ütles instruktor mulle, et näitaksin kus pool laev on ( laeva külge oli asetatud suur roheline tuli mida olevat kaugele vee alla näha .

Tegin aeglaselt 360 kraadi vee all ( see oli üks kohutavamaid elamusi, ma ei näinud mitte midagi, ei laeva, koralle, kalu, instruktorit, põhja ega pinda. Lõpuks jälle instruktorit nähes oli mul suur naeratus näol ning leidsin ka laeva üles, see oli instruktori selja taga. Välja tulles kaebasin instruktorile enda valude üle ( neetud nohu) Mille peale mulle vastati – rohkem soolavett :D Jättsin mainimata, et söök minu laeval pakuti oli kuninglik ( 3 korda päevas ning õhtul anti alati magusat )

Teine päev :

Äratus 6.00 ning 6.30 läksin tegema enda 3 dat sukeldumist milleks oli„vee all orjenteerumine „ – Käkitegu. Laevale tagasi tulles hakkas laev liikuma uudes sukeldumiskohta ( ligi 2 tundi sõitu )Ma jäin üle pika aja merehaigeks. Kõik minu maitsev hommikusöök läks wc alla.Lamasin ma voodis näost lumi valge, pea kumises veel sellest hommikusest sukeldumisest ning tahtsin koju. KOJU, tahan koju ning siis jälle wc minek :D Rohkem ma see päev sukeldumisi ei teinud.

Kolmas päev :

Äratus endiselt 6.00 – suhteliselt harjumatu sest väljas on pime, valgeks läheb alles mõnikümmend minutit hiljem. Eelmise päeva õhtul söödeti mulle merehaiguse vastased tabletid sisse mis täitsa toimisid, nüüd mul terve pakk neid koguaeg kaasas ) Hommikune sukeldumine oli supper, tundsin ennas megahästi, nautisin igat minutit. Panen ka mõned pildid siia juurde mida mul õnnestus vee all teha.

Peale lõunat sain ma endale uue instruktori kellega ma sooritasin enda 4 tunni ehk Naturalist dive – mulle õpetati ära tundma erinevaid koralle ning kalu. Sukelduma minnes anti mulle kaasa valge tahvel koos pliiatsiga, pigin 10 kala ning 10 koralli sinna kirja saama vee all olles , see oli täitsa vahva. Jätsin mainimata, et minuga ühines üks vana merehunt ( 50 aastane papi) kes tegi samamoodi sukeldumispabereid. See papi oli väga vaimustuses nende kaladest ning korallidest, seoses sellega et ujusime ainult 2 kesi kippus see vanamees enda uudishimuga liiga kaugele minevat, lisaks oli tal kaasas fotokas ( mingi hetk papi vajus liiga sügavale ning siis tõusis jälle liiga kiiresti pinnale ( kanseldasin teda nagu väikest last :D

5 sukeldumise tund oli Deep dive ehk läksime päris sügavale. Laskusime ligi 25 m sügavusele ( see oli ka maksimum sügavus mille me sealt korallide vahelt leidsime ) Heitsin lausa pikali põhja maha et ikka pigistada maksimaalne sügavus :D 

Et meil lõbusam oleks võttis instruktor kaasa toore muna 25 m sügavusel tegime muna katki ning piltidest võite ise näha milline see muna kollane välja nägin :) Rõhk oli nii suur et muna püsis koos, täpselt sellisena nagu ta oli koore sees :)

6 sukeldumine:
Oli Paadi sukeldumine - meile õpetati erinevt tehnikat kuidas paadilt vette minna. Kulub kunagi tulevikus marjaks ära. Laevale tagasi tulles märkasin, et minul mask on verine, Deemet jälle sama jama nagu eelmine aasta Egiptuses. Mingi väike bitchi kapilaar põskkoopas oli katki läinud- olgu neetud see nohu. ( siit ka soovitus, kui te ei taha piinelda siis ärge kunagi nohuga sukelduge ) see on ka suht reeglites kirjas .

Kella 3st päeval saigi minu „ Turisti aeg otsa „ alustasin tööd Hostina ( töö- neeger ) Katsime lauad õhtusöögiks sest külalisi oli juba 40 ringis . Laud kaetud pidime aitama kokka, mis oli alguses täitsa lõbus ( pärast mõnda tundi selgus et kokk on vana inglane kes vale liigutuse eest tahab sulle vastu kurki anda- näpistas kõiki nais töötajaid kannist ning meestele tegi alati mingi haleda alandava nalja- debiikil ( lisaks oli tal mitmeid tattoosid- mees oli nagu eksvang :D Peale õhtusööki pidime kõik nõud ( ka rasvased pannid) ära pesema. Nende nõudega läks meil alati aega tsirka 1.5 h. Õhtuks kella 10 saime magama- ma olin täiesti läbi.

Neljas päev ( neljapäev)

Äratus 5.20 – mul oli selline tunne, et ma polegi magand, pea oli väga uimane.

Alustasime siis hosti tööga, katsime laua, aitasime kokka, koristasime turistide tube- täpsemalt linade vahetus –pesime pesu, wc aknaid, pesuruume jne. See võttis laua terve päeva ära, isegi polnud enam naljakas. Mainin ka seda et hostisid oli laeval 6 ( need vahetusid suht iga 3 päeva tagant) Meil oli selline nugis järelvalve naisterahvas et ajas lausa ropendama. Tema arus pidime me tööd tegema 16 h päevas väljaarvatud siis kui me sõime, olime wc või tegime enda sukeldumis tunde. Õhtuks olin ma nii läbi, et suutsin mõelda vaid voodile ( isegi öö sukeldumine ei tundunud enam ahvatlev ) Lähtudes sellele et nii hommiku sukeldumise järgi kui ka lõuna sukeldumise järgi jooksis minul ninast verd ( pigem peale sukeldumist) siis otsustasin laevalt reedel tuld tõmmata –aitab sellest orjusest :D

Uurisin ka võimalustest instruktoriks saada. Et saada instruktoriks pead olema Master, et saada masteriks pead maksma kas 1000 dollarit ningläbima 2 nädalase kursuse või olema masteri abiline. Neid Masteri abilisi oli sela laeval ligi 5 tükki. Tahtmise korral oleksin ka saanud abiliseks aga tingimused olid järgnevad : Oleksin pidanud ootama 3 nädalat, ning siis kui oleks laevale saanud oleksin pidanud töötama masteri abina ( ilma palgata ) 3 Kuud . Rääkisin nende abidega ka mõne sõna juttu. Samasugused orjad nagu hostid. Äratus kell 6.00 ning terve päev peavad kanseldama turiste ja magama saavad kella 9 aeg. Tõdesin, et see sukeldumine pole ikka minule :D

Reede

Äratus 5.20 – võimatu voodist välja saada, suht kaikaga aeti üles :D

Pidin ainult kella 12 tööd tegema, et siis minema laevalt saada. Laevalt lahkudes kohtasin uusi hostisid kes tulid laevale naeratus näol ning küsisid minult kas olen kurb et lahkun laevalt, mina vastasin selle peale „ JAHH MA OLEN ääretult kurb ning et seda kurbust enam mitte kunagi kogeda ei tule ma enam kunagi siia tagasi :D

Randa jõudes olin õnnelik – Maa kallis maa, ma ei taha enam kunagi paadile tagasi minna ( vähemalt mitte sellele, ning mitte hostina :D

Minu jutust võis välja lugeda palju negatiivseid faktoreid aga kokkuvõtteks võin öelda et see 5 päeva oli supper, See veealune elu on ikka supper, seda ei saa kirjeldada vaid peate ise tulema vaatama :P Ning ka see hosti tööd võtsime suht läbi huumori, tutvusin ka teiste hostidega , ning me veetsime mõnusalt aega.Aga mis nüüd edasi =?????? Sai ju kõigile öeldud Tsau Pakaa, ma lähen merele ning võibolla kuni pooleks aastaks :D Igatahes suundusin lähimase hostelisse, pakkisin asjad lahti ning suundusin koos laeva meeskonnaga esimesse baari ( oli reede ning pool meeskonda lasti koju )

Pidu oli raju ning tutvusin meeletu hulga uute inimestega. (Mainin ära ka selle, et paigal seistes tundus, et maa kõigub( nagu oleks endiselt laeval ), see oli omamoodi naljakas samas iiveldama ajav :D parandasin seda olemist mõne õllega ning kõik muutus endiseks :D Pralle lõppes alles hommikul ning mina suundusin tagasi enda kallisse hostelituppa, kus koos minuga magas veel 9 inimest :D Voodis olles mõtlesin endamisi – OLI SEE VAST NÄDAL :D

Rõõmustav Uudis :)

Nädal tagasi ütles meile Farmer, et meil tööd veel 2 nädalaks.

Me teadsime, et töö saab varsti läbi aga see kõik tundus nii kaugel olevat.Egas midagi- on aeg mõelda, mida edasi teha ?

Käsisime lähimas linnas Athertonis töö-büroos, sealt öeldi et tööd põhimõtteliselt pole kuni septembri kuuni... Seega peame siit kuskile edasi minema-aga kuhu ....

All-pool Austraalias on hetkel külm ( Terves austraalis on saabunud talv ) ning läheb veel külmemaks ( päeval kuni 16 ning öösel võib langeda alla 0 –i ) – seega alla ei taha üldse liikuda :P

Tänu sellele, et meil oli just nädalavahetus sõitsime suurlinna Cairnsi ( see on see linn kus me siis alguses olime, kui jõudsime QLDi )

Sõites sinna olid kõik autos suhteliselt vaiksed, kõik mõtlesid mida edasi teha.

Linna jõudes läks iga mees oma teed, minu suund oli uurida millised sukeldumisvõimalsed on Cairnsis - Selles linnas on  ligi 10 erinevat sukeldumis firmat.Kui keegi veel ei tea siis Cairns asub täpselt

 maailma kuulsa Suur Vallrahu kõrval. ( The Great barrier reef )

 Läksin agentuuri, kes vahendab inimesi laevale tööle ( olin ka enne seal käinud ning mingi info oli mul juba olemas ) 

Dill on selles, et teed laeval tasuta tööd ning vastutasuks antakse sulle- majutus, kolm korda päevas tasuta süüa ning 3 tasuta sukeldumist päevas )

Agentuuriga rääkides selgus, et ainult 1 laev soovib võtta mind peale ( teistel laevadel on juba töölised olemas- nii et mul vedas ) Kõige loo  juures oli aga üks AGA

Et saada laevale pidi võtma mingi paketi, näiteks 3 päevase sukeldumise ookeanis koos ööbimisega , vasutasuks saan topelt. Selgitan- kui võtan 2 ööd ja 3 päeva laeval paketi- garanteeritakse mulle veel lisaks 4 ööd ja 5 päeva (  algul olen puhkusel ning pärast teen tasuta tööd ) Keeruline :D

Igatahes ma võtsin paketi 2 ööd ja 3 päeva, maksin selle eest 704 Dollarit, see sisaldab 6 sukeldumist ning saan leveli kõrgemaks sukeldumises ehk AOWD.

Kes ei tea siis sukeldumises on 5 astet, panen ka hinnad kõrvale palju midagi keskmiselt siin maksab.

(Hind oleneb kas võtad ööbimise laeval jne )

1. Padi OWD – open water diving keskmiselt 6000 eeki  

2. Padi AOWD – advanced open water diving 7000 eeki  

3. Padi Rescue 5500 eeki  

4. Padi DiveMaster 10 000 eeki  

5. Padi Instruktor – kuskilt lugesin 30 000 eeki

Tegime siis sellise lepingu, et teen enda AOWD ära mille eest maksin ning siis jään laevale 5 päevaks ning 4 ööks – samal ajal tehes tasuta tööd.

Kui teen Hästi tööd saan jääda kauemaks laevale- selle peale ma mängingi.

Minu eesmärk on saada Instruktoriks, see on minu unistus. Teadsin juba ennem Austraaliase tulekut, et minust saab instruktor ning kui ei saa olen vähemalt proovinud. Olen kuulnud, et see tegemine võib võtta ligi pool aastat ( eks näis kaua ma jõuan seda tasuta tööd seal laeval teha :D – lisaks öeldi, et kui soovin astme kõrgemale jälle tõusta pean selle kõik ise kinni maksma- olen kindel, et seal annab midagi susserdada ( teate küll ütlust“ See kes tunneb kokka saab tasuta süüa – midagi säärast :P“

Enda sukeldumis kärjääriga alustan 14 Juuni – ei jõua ära oodata :)

Muide natulke teiste koht ( meid siin suht 4 inimest jäänud )

Üks Inglane ostis pileti Uus- Meremaale, seal 2 kuud , edasi Jaapanisse – seal 1 kuu ning siis tagasi Inglismaale)

Teine Inglane sõidab siit bussiga Alice Springi, sealt rongiga Melbourni, sealt Uus- Meremaale ning edasi koju Inglismaale.

Kolmas sõbrake Martin- temal tuleb Eestist siia naisuke ( hetkel ei tea kui kauaks)

Nii et meie retk Martiniga on hetkeks lõppemas, eks tulevikus näis, kas meie teed ristuvad veelkord :)

Kokkuvõtteks : Kui kõik läheb hästi jään pikemaks ajaks laevale ning üritan ennast areneda sukeldumises. Must stsenaarium on see et peale oldud nädalat laeval pean kuskile edasi liikuma ( väike mõte on et saan uuesti Raineriga kokku ning lähme Perthi ligidale puid istutama- eks aeg näitab )

Lõpuks Uus Elukoht :)

Peale esimest nädalat farmis otsustasime julguse kokku võtta ning küsisime farmerilt, kas talle on tähtis, et meid tööhosteli onuke tööle toob või me võime tulla tööle ise enda autoga ( küsimuse eesmärk oli saada teada, kas võime kolida mujale ning käija tööl enda autoga ) Farmi onuke ütles pool ropendades, et tal on täiesti ükstaskõik, kus me elame ning mil viisil tööle tuleme, peaasi et oleksime tööl 7,30

Meie kaua ei mõelnud Martiniga ning järgmisel päeval kolisime sellest jubedast tööhostelist minema. Tegu oli kauni reedega ning meil oli vaba päev ( töötame pühapäevast – neljapäevani ) seega meil oli terve päev aega endale uus elamine leida.

Külastasime ligi 15 erinevat kohta, hinnad varieerusid 160 - 640 dollarini (ühe nädala kohta ) Kõik ei olnudki nii lilleline nagu alguses mõtlesime. Mainin seda, et pidime leidma endale elukoha vähemalt 2 kuuks. Asi lõppes sellega, et läksime Hotelli, mis oli farmist 4 km kaugusel ja seal maksime 30 dollarit 1 öö eest (kirves aga parem ikka kui eelmises kohas)

Pühapäeval tööle tulles rääkisime farmerile enda seiklustest, kusjuures ta mainis, et nii kui me sealt tööhostelist välja kolisime oli omanik koheselt helistanud farmerile ning palunud meid otsekohe lahti lasta. (farmer aitas meid välja öeldes, et tal raske uusi mehi välja koolitada ) lisaks farmer tegi paar kõnet ning ütles, et leidis meile hea elamiskoha. Elamiskohaks on Kairi Hotell, mis asub 1 km kaugusel farmist ning maksab 60 Dollarit nädalas , ütlen uuesti 60 dollarit NÄDALAS.

(täpsustas, et 120 maksab 2 tuba ning 100 dollarit maksab 1 tuba)

Meie kallid töökaaslased kuulsid kõike pealt ning küsisid, kas nad võivad ka sealt õudsast tööhostelist välja kolida ja ühineda Meiega Hotelli. Farmer oli loomulikult nõus.

Nii Farmeriga räägitud, nüüd pidi Rem minema Kairi Hotelli ning uurima kuidas, kui palju jne. Minu jutt oli lühike ja konkreetne, 5 inimest ning vaja elamist 2 kuuks, millist hinda pakute- Ma olin kui väike suslik, kes teadis juba hindasid ette aga tahtis vaadata millise pakkumise mulle hotelli omanik teeb. Peale 15 minutit öeldi, et kõigile 5-le majutus olemas ning iga nägu maksab 50 dollarit nädalas- kas see on mulle vastu võetav. Te oleksite pidanud nägema minu ilmet ( kireldan seda ütlusega „ üks silm naeris ning teine nuttis õnnest :D Lõpuks ometi hakkab meil siin kuradi saarekesel ka hästi minema :) Kolisime sama päev sisse Martiniga ning teised meie sõbrad tulid meile järgi sinna juba järgmisel päeval. Tööhostelis levis jutt, et Eestlane Rem alustas revulutsiooni ( ehk ma rikkusin tööhosteli reegleid- meelitasin sealt endaga 4 inimest kaasa ) Töö hosteli omanik oli pühaviha täis ning tuli isiklikult Farmi kohele ning nõudis, et meid sealt lahti lastakse ( mulle öeldi otse et olen alatu :D – tööhosteli omaniku poolt) Selle peale oskasin ma ainult naerda ja naeran siiani :P

Kirjeldan kiirelt Kairi Hotelli, elame teisel korrusel ilusas toakeses, meil on suur köök  koos suure elutoaga, Hotelli all on Pood ja baar ning kõrval asetseb postkontor ( ma olen juba ligi 10 vidinat endale E-bayst sinna tellinud .)

Hotell ning meie farm asetseb esimesest linnast 10 km kaugusel, me oleme justkui ära lõigatud välis maailmast, Kaardilt on ka seda näha

Hetkeks oleme olnud siin Hotellis 3 nädalat, räägin ka meie tegemistest.

Külastasime esimesel nädalal esimest korda elus Rodeot ( Austraalia parimad ratsutajad olid kohal :D Vaatepilt oli huvitav ning mõtlema panev. Ei saa sellest aru miks ma peakin ronima pulli otsa ning riskima eluga 30 sekundi kuulsuse eest ?

Seal mõni sai ikka korralikult viga, nõrganärvilistele kindlasti mitte soovitatav.

Ega seda kaua, et viitsinudki vaadata, pigem istusime mõnisada meetrit eemal, nautisime kohaliku Austraalia õlut ning põrnitsesime tähti ( muide siin tähti kordades rohkem ning kuu on tagurpidi :) Sellel üritusel kohtasin ka ühte Eesti tüdrukut Marleeni, kes kutsus lahkelt meid endale Basiiliku farmi külla. Farmil elasid ainult tüdrukud (meid ennast oli 5 poissi) Eks seal sai kõvasti nalja, arutasime kõike –elu austraalis, siin töötamine, palgast jne – ühesõnaga me veetsime mõnusalt aega :)

Järgmine nädalavahetus otsustasime minna sõitma Wakeboardi, see asus Cairnis linnast 10 km kaugusel. Tegu oli minu jaoks täiesti uue spordialaga. Seletan natuke kuidas see nii öelda Wakeboardi park töötas. Järvele oli ehitatud suur agregaat, mis vedas trossi, trossi külge olid kinnitatud omakorda väikesed „ nöörid“ millest tuli kinni hoida. Kõik toimis järgmiselt, istusid maas kai moodi asjandusel, sulle anti nöör kätte ning kui küsiti, kas oled valmis vajutas hea onuke nuppu ning lendasidki lauaga minema ( ideaalis pidid suutma teha järvel ringikesi)  Esimesel paaril korral oli raske saavutada tasakaalu, tüütu oli see et kui kukkusid, pidid terve tee tagasi ujuma , see võttis palju aega ära. Tunni aja pärast oli mul asi käpas, loomulikult käisin ma palju käna, mõnel korral tegin väga raskeid kukkumisi aga see kõik tasus lõpuks ära :P Lõpus kaalusin juba hüppama minna aga teades ennast, et minuga alati midagi juhtub arvasin, et esimesel päeval piirdun lihtsalt sõitmisega. Kogu üritus oli supper ning lähen tagasi esimesel võimalusel.

Samal päeval õnnestus ka uurida natukene sukeldumise kohta- hetkel võtsin endale sihiks ära teha sukeldumisinstruktori paberid, see on kulukas üritus ning palju aega nõudev aga see kõik on seda väärt :)

Kokkuvõtteks

 Käime tööl nagu valgel inimesel kombeks, aegajalt külastame enda kodu baari – tekitame nii öelda klientuuri. Õhtuti surfame netis, vaatame arvutist filme, mida oleme näinud juba mitmeid kordi või mõtleme kodustele- kellest me nii väga puudust tunneme ;)